Öölaulupidu

Mäletan, kui olin väike plikatirts, seda emotsiooni, mis mind valdas, kui istusime perega vanaema juures pisikese must-valge televiisori ääres ja vaatasime Laulupidu. Minu jaoks oli see midagi nii suurt, nii võimast ja uskumatut. Ma oleks kasvõi jalutanud aga teadsin, et see on koht kuhu tahan minna. Kahjuks ei avanenud selleks kunagi võimalust. Isegi seda hallides toonides pilti vaadates tundsin kuidas ülekere judinad jooksid kui lauldi meie riigi hümni. Samuti olin ammulisui vaatamas tantsupidu. Minu suureks pettumuseks ei avanenud mul kunagi võimalust laulda laulukooris, olgugi, et see oli üks minu suurimaid soove asuda seal laval mitmete ja mitmete inimestega ja lihtsalt laulda, tunda seda ühtsust, tunda kuuluvust meie rahva hulka. Siiani mäletan seda tunnet, kui mulle öeldi aastast-aastasse, et Gerdukene oota veidi, su hääl peab veidi kasvama. Seda pettumust, mis minus häid emotsioone alla surus kui öeldi, et ma pole selleks valmis. Tahtsin nutta, sest sisimas ma teadsin, et võin kasvõi vaikselt nurgas laulda kuid tahan seal olla! Nüüd kui olen suur tüdruk, et mitte öelda noor naine siis pean end nahutama kuna pole siiani jõudnud ei laulu- ega tantsupeole. Üha suuremat tähtsust on minus kogumas ees ootav Öine laulupidu, millest kindlasti soovin osa saada. Ma tahan minna, laulda nii, et hommikul tunnen, et kurk on kähe, ma tahan olla seal inimestega, kes on minu jaoks olulised. Ma soovin, et see üritus ei oleks minu jaoks pettumus vaid eesmärk, mis viib mind nii kaugele, et ma tean, et mind ootavad ka järgnevad ühtekuuluvust näitavad üritused.