Monday

20. 06


Huhh, Jaanikakene ärgitas mind nüüd kirjutama. Vahepeal on nii palju juhtunud, et olen blogitamise totaalselt unustanud. :)
Suve algus on möödunud ootamatult kiiresti. Juuni alguses sai veel viimaseid kooliasju sätitud ja ka viimane eksam tehtud. Eksamid läksid keskpäraselt. 73, 75 ja 45 .. viimase üle olen kohe meeletult õnnetu, teadsin, et kirjand läks kehvasti kuid nii madala
id punkte poleks osanud
oodata. See kohe kindlasti raskendab ülikoolide valikute langetamist. Aga koolist veel niipalju, et kolmapäeval on lõpetamine ja see peatükk minu elust saab läbi.

Teiseks uskumatult heaks asjaks osutus, et peale pikka õnnetut aega otsustasid minu
kullakallid vanemad, et siiski saan minna Rabarockile, mille eest ma olen meeletult tänulik. Ma jäin sellega väga väga väga rahule. Olenemata faktist, et reedesel p
äeval ootas meid metsik vihmasadu ja
tõsine soparalli olen ma väga õnnelik, et sain ära käia. Tundub, et ka häält on natukene retsitud, kuna kurk hakkab kähedaks muutuma.
Eriti jäin ma rahule Sunrise avenue'ga .
See oli niii hea ..just nagu Pendulum.

Siis veel on olnud mul meeletult mõnus veeta aega Kergus, Jaanikakesega.
. Nii hea on õhtuti grillida kahekesi või siidrit lürbata ja lihtsalt jutustada kõigest, mis vaevab või mõttes on. Kõik on kuidagi nii hea.
Samas mõlgutan mõtteid, et ehk peaks tulema peale jaanipäeva uuesti linna ja pikemaks ajaks üksi end selgeks m
õtlema. A eks seda kõike näha
ole. :)

Nii siis, mis veel? Oi jah, õigus olen ju lapsehoidja rollis olnud siin. Mul on üks mõnus poiss siin 6-aastane pärdik oma super ütlemistega. Nagu seda on: "Gerdu, ma pean koguaeg endale midagi suhu pistma, kui midagi maitsvat parajasti ei ole, siis panen näpu." Samuti on tema koos minu täditütrega meeletu Getter Jaani fänn, mis on nii lahe, kuidas nad tantsivad ja
möllavad selle järgi.
Nii palju minu elus on viimasel ajal üldse muutunud, et nüüd tuleks need pildid kas kokku panna ja selgeks mõelda või hoopis kuhugi unustusehõlma kaotada ja uued pildid ette võtta. Kõik on nii kuramuse segane, et kui ma sellele ükskord pihta saan, miks kõik nii on, siis ma olen ilmselgelt saanud jälile maailma kõige suuremale segadusele. Tahan, et kool oleks läbi, jaanipäev läbi ja elu oleks selgem kui pilvesselgimistega ilma ajal. Ehk minu taevas oleks puhas ja selge. Ei viitsi üldse enam võidelda nende segadustega.. Samas mulle meeldib ka, kui asi on keeruline.. OEH oskan vaid seepeale kosta.

Ps: Täna ma lihtsalt üritasin pea tühjaks saada ja koristasin üle 3 h. oma tuba.. mitte tervet korterit vaid just ainult minu tuba. Samas ma tõstsin ma voodi teistpidi ning viskasin HUNNIKUTE viisi mittevajalikke asju ära. Nüüd on tuba nagu puhas leht. Üsna tühjavõitu. A see on hea.

No comments:

Post a Comment