Naudin uhket üksindust ja ootan Sigridit.
Aeg liigub nii kiiresti, see on täiesti ulmeline, alles oli september ja ma astusin koolipinki ja nüüd on sellest juba möödas pea pool aastat.. uskumatu.
Viimased kaks päeva- tänasega kolm on olnud ulmeliselt südamevalurohked.. On elus ikka inimesi, kes oskavad oma sõnadega nii haiget teha ja unustavad selle nii kähku, et ei vabanda ka oma tegude ees.. aga teate mis, kõike ei andestata nii kergelt.. kaugeltki mitte! Ma olen enda iseloomu tugevdanud ja oma loomust niipalju muutnud, et enam mina alla ei anna! Kui inimene teeb sulle nii palju haiget tühipaljaste sõnadega- siis ma ei vaja elusees kedagi sellist oma sõprusringkonda..
Sain selle nüüd hingelt ära.. Siiis tahaks öelda, et olen ikka kõvasti muutunud elu kohapealt pessimistlikumaks. Ei taha nagu millelegi nii palju panustada kui varem aga samas.. See pole kõik nii halb. Sest nüüdseks olen ma õppinud asju võtma chillimalt. Ma liigun oma elu rütmis ja kindlasti mitte pole mina enam see, kes millegi poole oleks põhiline pürgija.. oh ei. :) Nüüd on aeg vaadata lihtsalt kuidas asjad liiguvad, kuidas elu voolab lihtsalt. Teades seda, et ma olen üsna põdeja inimene saab see kõik suur väljakutse olema aga teades ka seda, et elu on lühike siis ma panen end proovile ja pürgin enda heaolu nimel.
Elan endale! :)
Nüüd siis minu ühika aknast tehtud mõned pildid :)
Sul on absoluutselt õigus. Mina olen ka selline inimene, et kui keegi üritab mulle haiget teha, siis ma "viskan" ta oma elust välja. Ning tõesti, aegaajalt tuleb leida aega ka iseendale ja ainult isiklikule rahulolule. Meeldiv on su kirjutisi lugeda. :)
ReplyDeleteAitäh Simóne :) mul ka hea meel, kui keegi samastub
ReplyDelete